neljapäev, 24. veebruar 2011

Prantsuse köök versus Eesti köök

Jaanuari alguses panime kalendrisse kirja, et 24 veebruaril teeme Napoleoni kooki. Kuna ma olen alati mõelnud, et see on kook, mis mul kindlasti ei õnnestu ja selle tegemine on minu jaoks sama ulme nagu teha küpsisekooki, siis olen lükanud võimalikult kaugele ja nähtamatusse tulevikku Napoleoni koogi tegemise. Kuna see lihtsalt tundus jube kosmos. Ja veel see keedukreem: 100retsepti kuidas keeta ja mis sinna sisse läheb ja miljon asja erald kloppida ja vahustada ja siis mingis järjekorras lisada. Uhhh, peavalu!!! Aga lõpuks sain Külli käest imekerge kreemi retsepti ja ma kummardan tema ees maani.

23. veebruaril sättisin end rõõmsalt poodi, kohusetundlikult panin korvi 500g lehttainast, mune, piima, sinihallitusjuustu, seemneleivasegu ja igast muud kraami, mida ma leidsin, et läheks väga vaja. Loetletud asjad olid mul plaanis ära kasutada samal õhtul või siis järgmisel hommmikul. Poes tekkis spontaanselt mõte, et kui ma teen juba Napoleoni kooki, siis sellele võiks ju eelneda ka pidulikum soolane kõhutäis.

Avastasin, et minu kavandatud 24. veebruari pidupäevamenüü on kogemata inspireeritud Prantuse köögist. Sellest tuli idee, söögid mingil moel Eestipäraseks teha. Ahjaa, olen kohustatud mainima, et meil on Mana, kes on absoluutselt loobunud nisujahust ja paljudest muudest toodetest, mis teeb minu kokkamise kohe eriti suureks väljakutseks. Pean leidma asju, mida asendada retseptides ettenähtuga ja sealjuures peab roog säilitama söödavuse!

Menüü oli selline (lasin ühel prantslasest tuttaval öelda kuidas oleks kõige õigem prantsuse keeles kirja panna, et ma ise mingit jama kokku ei kirjutaks):
1) Quiche au roquefort et aux poires / Pirni-sinihallitusjuustu quiche rukkijahust põhjaga
2) Soupe de patates douces et son pain noir / Bataadi püree-supp kilu võileivaga
3) Mille-feuille à la confiture d'airelles / Napoleoni kook pohlamoosiga

reede, 4. veebruar 2011

Kohupiima-sidrunikook - LIHTSUSES peitub võlu

Kell on öö, parima sõbrannaga läksid jutud kookide tegemisele mille sisu oon zelatiin. Meenutasin kuidas mina oma esimest zelatiiniga kohupiimakooki tegin. Võtsin suure asja ette: kolme kihiga ja puha. Tegemine oli totaalne disäääääster!!! Aga lõpptulemus ääretult hea. Edasi mõtlesin juba oma kõige paremale kohupiimakoogile... Ning siit tuligi lõpuks see suur, suur tähtis "ma pean selle nüüd üles kirjutama, või ma ei tee seda kunagi" tunne. Ja kus need KA sünnipäeval tehtud pildid koogist ongi?!?!?!
Pool aastat võtsin hoogu et panna kirja see lemmikuim kook, jube.
AGA see on geniaalseim, maitsvaim ja kergeim küpsetis, mis üldse olla võib. Isegi MEHED kiidavad kes ei ole magusasõbrad!!! Uskumatu. Seepärast ma seda tihti teengi ja kunagi ei saa küllalt.