neljapäev, 24. veebruar 2011

Prantsuse köök versus Eesti köök

Jaanuari alguses panime kalendrisse kirja, et 24 veebruaril teeme Napoleoni kooki. Kuna ma olen alati mõelnud, et see on kook, mis mul kindlasti ei õnnestu ja selle tegemine on minu jaoks sama ulme nagu teha küpsisekooki, siis olen lükanud võimalikult kaugele ja nähtamatusse tulevikku Napoleoni koogi tegemise. Kuna see lihtsalt tundus jube kosmos. Ja veel see keedukreem: 100retsepti kuidas keeta ja mis sinna sisse läheb ja miljon asja erald kloppida ja vahustada ja siis mingis järjekorras lisada. Uhhh, peavalu!!! Aga lõpuks sain Külli käest imekerge kreemi retsepti ja ma kummardan tema ees maani.

23. veebruaril sättisin end rõõmsalt poodi, kohusetundlikult panin korvi 500g lehttainast, mune, piima, sinihallitusjuustu, seemneleivasegu ja igast muud kraami, mida ma leidsin, et läheks väga vaja. Loetletud asjad olid mul plaanis ära kasutada samal õhtul või siis järgmisel hommmikul. Poes tekkis spontaanselt mõte, et kui ma teen juba Napoleoni kooki, siis sellele võiks ju eelneda ka pidulikum soolane kõhutäis.

Avastasin, et minu kavandatud 24. veebruari pidupäevamenüü on kogemata inspireeritud Prantuse köögist. Sellest tuli idee, söögid mingil moel Eestipäraseks teha. Ahjaa, olen kohustatud mainima, et meil on Mana, kes on absoluutselt loobunud nisujahust ja paljudest muudest toodetest, mis teeb minu kokkamise kohe eriti suureks väljakutseks. Pean leidma asju, mida asendada retseptides ettenähtuga ja sealjuures peab roog säilitama söödavuse!

Menüü oli selline (lasin ühel prantslasest tuttaval öelda kuidas oleks kõige õigem prantsuse keeles kirja panna, et ma ise mingit jama kokku ei kirjutaks):
1) Quiche au roquefort et aux poires / Pirni-sinihallitusjuustu quiche rukkijahust põhjaga
2) Soupe de patates douces et son pain noir / Bataadi püree-supp kilu võileivaga
3) Mille-feuille à la confiture d'airelles / Napoleoni kook pohlamoosiga



Must leib!
Alustame siis sellest, et laupäeval plaanisin võtta ette suure raske töö leiva küpsetamise näol juuretisest ja kõigest sinna kuuluvaga...
Et näha kas see asi mulle mokka mööda on ja kas on lootust et see ka ÕNNESTUKS, ostsin Selverist Vändra Leib "Seemneleivasegu". Pakendil oli kirjas et 500gr segu segada 400ml vedelikuga. Tegin nagu kästud ja see asi jäi kostiselt kuidagi nagu veega segatud tsement, selline kõva, ma oleks tast võinud vabalt telliskivi voolida ja poleks laiali vajunud isegi. Panin siis ca 200ml vett juurde ja siis läks koostis mulle meelepärasemaks. Seejärel leidis kauss end ahju otsast 30 minutiks. Pärast panin pool tainast vormi nimega A, ülejäänud taignale lisasin rosinaid, kuivatatud ploome ja 3spl mett. Täitsin sellega vormi B. Ning tagasi ahju otsa kerkima 20 minutiks. Ma ei teagi miks ma ahju otsa panin. Lihtsalt kujutasin ette et vanasti pandi ka asju sinna kerkima. Küpsetasin juhise järgi pärast elektriahjus. Ja kogu asi tuli välja selline:
Ütlen kohe ära, see imeline põdrasink, mis ma tahtsin leivale peale panna jäigi taldrikule. Sest ahjusoe rukkileib maitseb võiga paremini kui jalgpall, mis pidavat olema isegi parem kui seks, seega ashjust tulnud enda tehtud leib oli tol hetkel parem kui need kaks asja kokku.

Peale seda panin kokku Napoleoni koogi ja läksin magama.

Järgmine hommik ärkasin vara ülesse. Vabal päeval ja nädalavahetusel kell 8 ärkamine ON vara!

Quiche au roquefort et aux poires
Seadsin sammud kööki et teha quiche.
Kuna 24. veebruar on meil tähtis päev ja ma avastasin et murran truudust mingi Prantsuse! pirukaga meie mustale leivale ja hernesupile siis otsustasin et teen kaks versiooni sellest pirni-siniihallitusjuustu quichest. Siis saame võrrelda ka kumb paremini mekib.

Tegin väikestes vormides: piklik keeksivorm (Eestipärase piruka jaoks) ja 20cm ümmargune vorm (Prantslaste päralt). 24-28cm diameetriga koogivormile täidise ained kahekordistada!!!
Rukkijahutainas
100 gr toasooja võid
2 dl rukkijahu (või 2 dl nisujahu)
soola
Segasin kokku taignaks, vooderdasin keeksivormi küpsetuspaberiga (et hiljem oleks kerge pirukas välja TÕSTA), tagnaga vooderdasin servad ja ääred.
Nisujahutainas
100gr toasooja võid
2 dl nisujahu
soola
Prantsusepärane vend sai tehtud selle vahega et rukkijahu asemel panin nisujahu ja ümmarguse koogivormi põhja panin paberi (servad jäid paberita). Sest see vorm käib ju lahti ja kook jäi plaadile millelt siis kerge taldrikule libistada.

Täidis (kahekordsele taignale):
2 pirni (eemaldasin seemned jne)viilutasin (kui teed tainast topelt ja suure vormiga, siis kasuta 2 pirni. Mina panin 1 pirn per väike vorm)
100 gr sinihallitusjuustu (poes müügil need kolmnurgad) (50gr juustu väikese vormi kohta)
3 muna
2 dl piima
1dl hapukoort
soola, tüümiani
Laotasin viilutatud pirniviilud taignale. Mul tuli mitu kihti, kasutada tuleb julgelt kogu pirn!
Pudista 50 gr juustu pirnidele.
Klopi piim, hapukoor ja munad lahti. Maitsesta soolaga.
Kalla pirnide ja juustu peale pool segu. Peale raputa tüümiani. Teine pool segu läks teise piruka vormi sisse.

Küpsetada ahjus 200 kraadi juures 30 minutit. Minul isegi läks tiba kauem sest tahtsin pealt ka pruuniks saada kohati.







Sinihallitusjuust donimeeris nisujahuga versioonis. Aga see meie omaks tehtud pirukas oli taevalik, seal oli tunda kuidas rukkijahu konkureerib sinihallitusjuustuga kui ka seda, kuidas pirn mahendas neid kahte.

Võitjaks osutus rukkijahu põhjaga quiche!



Soupe de patates douces et son pain noir
Seadsin sammud supi tegemise poole. Siin tuli kodumaiseks jooneks kiluvõileib!

400 gr kooritud ja riivitud bataati (jämeda/suurema riiviga)
100 gr kooritud ja riivitud porgandit (sama riiv mis bataadi puhul)
2 peotäit rõngasteks viilutatud porrut
1 l vett
cayenne pipar
sool
Pane juurviljad ja porru potti, kalla vesi peale, maitseained sisse.
Keeda 20 min seejärel püreesta saumikseriga.
Väga kerge kõhutäis. Meie sõime juurde kiluvõileiba (oma tehtud leivast muidugi kahjuks kilu ise ei kasvata ja kanad ka meil ei ela).
Aga kui suppi sööb mõni meesterahvas siis võiks talle juurde teha kana: tükelda kanafilee kuubikuteks, prae kuldseks, maistesta cayenne pipra ja soolaga. Supp taldrukule ja kana sinna peale. Nämm!

Ja lõpetuseks magustoit:
Mille-feuille à la confiture d'airelles
Ma täiesti nõustun, Napoleoni kook on puhas nisujahu hunnik, mida ma pidin vältima maksimaalselt, sellega ma ei hakanud vaeva nägema ja õnneks pole Mana meil suurem magusasõber ja see kook jättis ta täiesti külmaks.
Ja teine asi kuidas seda siis "Eestipäraseks" teha? Ei hakanud ma kamaga seda keedukreemi katsetama (hmm just praegu käis läbi mõte et äkki prooviks kunagi teha proovikoguse). Ma panin selle asemel kihtide vahele pohlamoosi. Kasvab see ju siisn samas meie ilusates, paksudes metsades!!!

500 gr lehttainast.
Jagasin selle neljaks. Taignarulliga andsin neile nelinurkse kuju ja küpsetasin 225 kraadi juures 5-7 minutit. Nende seast valisin välja parimad kolm ja neljanda küpsetasin pruunikamaks ja et pudiseks hästi ära. Sellest sai hiljem koogi pealne puru.

1 purk pohlamoosi (mul oli vist Salvesti pohlasalat)

Keedukreem:
0,5 l piima
4 muna
4 spl suhkurt (kui tahad väga magusat kreemi, siis suhkurt pane juurde)
4 spl jahu

(1 l piima puhul: 7muna, 7spl suhkurt, 7spl jahu - selline kreemikogus läheb 1 kilo lehttaignale)

Sega munad, suhkur ja jahu ühtlaseks. Aja piim peaaegu keema, alanda kuumust ja kalla aeglaselt juurde munasegu, vaata et tükki ei tõmbaks ja samal ajal vispliga piima segades. Kuumus võib esialgu olla ca 5 peal (elektripliitidel siis). Kui munasegu oli piima sees tõstsin kuumust 6 peale. Segama pidin kogu aeg ja suht kaua, no 7 min läks ära enne kui asi paksemaks läks. Koostist tahtsin selliseks et ma saaks lusikaga tõsta et ei tilguks ega voolaks alla (vbl võiks siin võrduse panna kohupiimapastaga?). Kui kreem on paks, siis jahuta vesivannil pidevalt segades.
Kokku panna on lihtne:
Leht tainast, määri peale pool purki moosi, siis 1/3 kreemi.
Teine leht tainast, ülejäänud moos, pool allesolevat kreemi.
Kolmas kiht tainast, kogu ülejäänud kreem, peale pudista neljandast taignakihist tehtud pudi.
Lase seista üleöö või 4-6h.

Meie peres teatas V, et tema teinekord ei oota, vaid tahab kohe sest siis pole lehttainas läbi imbunud ja talle just see krõbedus meeldibki. See pidigi tema lemmik kook olema. Seepärast meil üldse tuligi plaan 24. veebruaril seda küpsetada.
Teine kord rullin taigna lahti ja lõikan klaasiga ümarad vormid, aga nii et tuleb 3 kihti ja nii mitmele sööjale kui vaja. Siis ei pea hiljem lõikuma :D Alles jäänud tainas mis siis ringidest üle jääb saab küpsetada puruks.
Kokku panen:
1)tainas, kreem, vaarikas või mustikas
2)tainas, kreem, marjad
3)tainas, kreem, (marjad ja) puru

Sellist kulinaaria-alast kirjandust pole ma varem veel avaldanudki. Peaaegu nagu kirjand: sissejuhatus, teema-alane jutt, lõpetus :)
Aga menüü läheb kordamisele minu sünnipäeval ehk naistepäeval ehk 8. märts :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar