Prantsuse köök versus Eesti köök

Jaanuari alguses panime kalendrisse kirja, et 24 veebruaril teeme Napoleoni kooki. Kuna ma olen alati mõelnud, et see on kook, mis mul kindlasti ei õnnestu ja selle tegemine on minu jaoks sama ulme nagu teha küpsisekooki, siis olen lükanud võimalikult kaugele ja nähtamatusse tulevikku Napoleoni koogi tegemise. Kuna see lihtsalt tundus jube kosmos. Ja veel see keedukreem: 100retsepti kuidas keeta ja mis sinna sisse läheb ja miljon asja erald kloppida ja vahustada ja siis mingis järjekorras lisada. Uhhh, peavalu!!! Aga lõpuks sain Külli käest imekerge kreemi retsepti ja ma kummardan tema ees maani.

23. veebruaril sättisin end rõõmsalt poodi, kohusetundlikult panin korvi 500g lehttainast, mune, piima, sinihallitusjuustu, seemneleivasegu ja igast muud kraami, mida ma leidsin, et läheks väga vaja. Loetletud asjad olid mul plaanis ära kasutada samal õhtul või siis järgmisel hommmikul. Poes tekkis spontaanselt mõte, et kui ma teen juba Napoleoni kooki, siis sellele võiks ju eelneda ka pidulikum soolane kõhutäis.

Avastasin, et minu kavandatud 24. veebruari pidupäevamenüü on kogemata inspireeritud Prantuse köögist. Sellest tuli idee, söögid mingil moel Eestipäraseks teha. Ahjaa, olen kohustatud mainima, et meil on Mana, kes on absoluutselt loobunud nisujahust ja paljudest muudest toodetest, mis teeb minu kokkamise kohe eriti suureks väljakutseks. Pean leidma asju, mida asendada retseptides ettenähtuga ja sealjuures peab roog säilitama söödavuse!

Menüü oli selline (lasin ühel prantslasest tuttaval öelda kuidas oleks kõige õigem prantsuse keeles kirja panna, et ma ise mingit jama kokku ei kirjutaks):
1) Quiche au roquefort et aux poires / Pirni-sinihallitusjuustu quiche rukkijahust põhjaga
2) Soupe de patates douces et son pain noir / Bataadi püree-supp kilu võileivaga
3) Mille-feuille à la confiture d'airelles / Napoleoni kook pohlamoosiga

Kohupiima-sidrunikook - LIHTSUSES peitub võlu

Kell on öö, parima sõbrannaga läksid jutud kookide tegemisele mille sisu oon zelatiin. Meenutasin kuidas mina oma esimest zelatiiniga kohupiimakooki tegin. Võtsin suure asja ette: kolme kihiga ja puha. Tegemine oli totaalne disäääääster!!! Aga lõpptulemus ääretult hea. Edasi mõtlesin juba oma kõige paremale kohupiimakoogile... Ning siit tuligi lõpuks see suur, suur tähtis "ma pean selle nüüd üles kirjutama, või ma ei tee seda kunagi" tunne. Ja kus need KA sünnipäeval tehtud pildid koogist ongi?!?!?!

Pool aastat võtsin hoogu et panna kirja see lemmikuim kook, jube.

AGA see on geniaalseim, maitsvaim ja kergeim küpsetis, mis üldse olla võib. Isegi MEHED kiidavad kes ei ole magusasõbrad!!! Uskumatu. Seepärast ma seda tihti teengi ja kunagi ei saa küllalt.

Śokolaadimuffinid ja rosinamuffinid ehk kui andunud taigna segaja mul kodus on!

Üllatus milline! Śokolaadi ja śokolaadisaia poes nähes, tahab 5 aastane poeg seda KINDLASTI saada. Ja ka sööb seda! Kui ma kodus pakun, et teeme ise ka midagi śokolaadist, siis on ta kohe nõus. Segame taigna valmis, küpsetame, ootame, millal ahjukuumad küpsetised on nii palju jahtunud, et neid ka kätte saaks võtta ilma põletada saamise ohuta...ja tulemus...laps ei tahagi! Kuigi ta ISE on sinna pannud kakaopulbrit JA śokolaadi. On ju ise tunnistajas olnud, et sinna läks see kõige, kõige parem kraam. LISAKS nõudis ta, et pähleid paneme ka!
Mul on kahtlus, et talle lihtsalt meeldib asju taignasse kallata ja siis segada ning seejärel vormi(desse) jagada. Kuna mul on ka kujunenud lemmik "põhiretsept" muffinitele, siis katsetasime seekord lisada ning muuta mõnda koositisosa. Ma arvan, et see õnnestus meil hästi.
Suurest soovist lapsele meelehead teha ja lasta tal VEEL tainast vormikestesse panna, tegime viimati kahed erinevad muffinid: esimesed śokolaadiga lastele ja teised said vanaisale rosinatega, sest talle rosinad küpsetistes väga meeldivad.

Magus juustukeeks mille glasuuri ma lusikaga sõin ja mõtlesin kalorite kohta "täna võib!"

Jah nii oligi! Okei, toorjuustu suures koguses söön ma küpsetise SEES aga mitte puhtalt sellisel kujul: TOORJUUST+VÕI+SUHKUR=LUSIKA PEALT!!!
Aga kord elus peab selle ära proovima :D ja ma kahtlustan et kui ma teen Juustukeeksi uuesti siis läheb ka glasuuri söömine kordusele!
Keeksi tegin sulatatud merevaiguga. Alguses muretsesin et tuleb magusa asemel soolane, minu hirm oli asjatu. Vägagi hea tuli.
See keeks sobib ka peolauale: mahlane, pidulik ja väga maitsev!

Juustukeeks - maailma parim

Mustsõstra-jogurti muffinid

Kuna minul alati toasooja võid ei leidu ja küpsetamise soov tabab mind või poega täiesti juhuslikult, siis leidsin lemmikretsepti muffinite jaoks.
Imelihtne tainas, täidiseks saab panna marju mis parasjagu leidub, rosinaid, purustatud pähkleid, kuivatatud puuvilju, kasvõi törts moosi.

Sain omale uued muffinivormid ka soetatud. Silikoonist :D 2 päeva suutsin kannatada ja siis PIDIN ära proovima et no "mis tunne on küpsetada silikoonvormis ja milliseks siis see välja võtmine kujuneb"
Poeg ka oli väga õnnelik et saab jälle jahu, suhkurt kallata ja tainast segada ja lusikaga vormisesse panna. Kuna marju tahtsin muffinite peale panna siis kartsin et tainas jääb "maitsetu" seega panin maitsestatud jogurtit. Poja suhtus esialgu sõstardesse skeptiliselt "mis need veel on" aga kui nägi, mis moel muffineid kaunistan, siis oli ikka ka vaja sõrmekesed mustsõstraseks saada.

Singi-koorepirukas & Tuunikalapirukas

Singi koorepirukas ehk Quiche Lorraine on üks minu lemmikuid. Välimuselt kook aga kõhu saab korralikult täis kuna see on vägagi rammus, sisaldab ju sinki, juustu ja koort! :D
Tuunikalapirukat tahtsin ka proovida tükk aega. Polegi kalast muud õieti teinud kui ainult kalasuppi või ahjus fooliumis küpsetanud. Võtsin siis julguse kokku ja tegin ära! Ja maitses hästi. Tuunikala on mulle südamelähedane ja see pirukas oli vägagi mõnus amps! Meeldis ka minu isale, kes esiteks - ei ole selliste pirukate "fänn", teiseks - ei söö kala. Kokkuvõttes võin julgelt korrata ilma hirmu tundmata et pean üksi ära sööma :D

Meie pere ülepanni pannkoogid

Kui tahame midagi kiiret ja head siis teeme alati pannkooke. Kõik vajalik alati kodus olemas. Teen alati suure portsu sest poole taignakogusega pole lihtsalt mõtet vaeva näha :D
Selle retseptiga tulevad mul krõbeda servaga pannkoogid :P nam nam!

1l piima (kui soovid võid kasutada piima ja vett pooleks)
3 muna
suhkurt (oleneb kui magusaid tahaks)
näpuotsaga soola
12spl jahu

Vispelda munad sihkruga, lisa sool. Kalla juurde 0,5l piima. Siis lisa jahu kuni tainas tuleb paksem aga vispliga siiski segatav. Siis lisa ülejäänud piim. Mina saan juba kulbiga tainast tõstes aru kas on vaja kogu ülejäänud piim lisada või jätan osa alles. Nipp on et ei oleks liiga vedel tainas. Miks ma ei taha lisada jahu pärast: siis jäävad jahutükikesed hulpima. Ja meie pere ei viitsi oodata et tainas seisaks et siis veel segada ja tükikestest lahti saada :D
Kui tainas valmis siis ei jää üle muud kui panna kulbiga paras ports pannile ja mõlemalt poolt kuldseks küpsetada.

Ploomi-kardemonikeeks

Sel aastal uppusime ploomisesse. Sõime, andsime ära, viskasime ära, panime sügavkülma, võtsin julguse kokku ja katsetasin ka moosi keetmist. Vanaema juures mäletan oli moosi keetmine suur ja pikk protsess. Lapse ajataju ikka nii teistmoodi :D Tegeltikult oli see nii kerge ja kiire. Hops! ja valmis...
Siis mingi hetk mõtlesin et mul ju keeksiraamat ja seal on ploomidega keeksi retsept. Saigi katsetatud. Mõtlesin et olen originaalne ja teen auguga keeksi või pikliku keeksi asemel väikeses ümaras koogivormis. Pidi kauem küpsema et seest ka valmis saaks... Ja keeksid ju NIIGI kaua valmivad ja ma iga kord valvan näljase pilguga "millal ometi saab valmis"...Teise tegin piklikus vormis ja sai 1 tunniga küpseks. Ploome ka vähendasin 400grammilt 250ne peale...


Ploomi-kardemoni keeks

Kurgišarlott ja kartulikotletid parmesaniga emadepäevaks

Mitu nädalat enne emadepäeva hakkasin juba mõtlema, mida teha üllatus-hommikusöögiks...Kuna mu ema magusat ei armasta siis nuputasin kaua ja leidsin lõpuks kurgišarlotti. Näeb välja nagu kook aga on soolane :D Mõnus kerge amps kartulikotlettide juurde.

Kartulikotlette parmesaniga ka tahtsin proovida, et kuidas siis maitsevad. Minu lemmikud on täiesti tavalised kartulipannkoogid. Aga parmesani mul oli ja mõtlesn teha midagi "erilisemat".

Kaneelirullid & Pidusai

Pärmitagnast küpsetised on meie pere ühed lemmikud. Ma pole küll suur pärmitaigna tegemise fänn sest see võtab ju niiii kaua aega :D Aga kui teha siis on tulemus super!
Minu esimene pärmitaignast katsetus oligi 2 plaaditäit kaneelirulle ja neid ma jäängi tegema...Mõnikord võib rosinaid ka vahele pista et oleks üllatusmoment :D
Mingi aeg mõtlesingi et välimuse mõttes võiks ju proovida pärga teha, mitte ükshaaval küpsetada...Siis on ka murdmise rõõmu.