Paar aastat tagasi sõitsin rattaga ringi ja järsku tekkis mul mega suur soov kaneelirullide järele. Poe omades pole piisavalt kaneeli ja taignas kardemonist haisugi. Aga minu meelest on need asjad kohustuslikud!!! Kodu peab nende kahe komponendi järele ikka lõhnama ka.
Ma polnud kunagi varem pärmitainast teinud ja mõtlesin, et NÜÜD on käes see kõige õigem aeg see asi ära õppida!!! Võibolla ma olin varem lihtsalt liiga laisk, et oodata taigna kerkimise järele. Tahtsin kõike KOHE ja KIIRESTI.
Koju jõudes katsetasin kaneelirullid ära ja need tulid niiiiii taevalikult head ja pehmed ja hõrgud et ma lausa mugisin neid kuumalt. Ahhh, kui head. Praegu veel limpsan keelega ja pea läheb pilvedesse seda ette kujutades!!!
Möödus paar kuud ja sõitsin jälle rattaga, kui mulle helises A. Jutuhoos tuli idee et sõidan tema juurde külla ja teeme tema juures kaneelirulle. 20min hiljem olime mõlemad köögis ja otsisime nami-namist retsepti ülesse. Pehmeid ja imelise aroomiga kaneelirulle sai palju ja kui me neile hambad sisse lõime, siis PALJU kahanes loetud minutitega VÄHEKS. No nii "moe pärast" jätsime V-le paar tükki, ta ju käib trennis ja oli teatanud, et A vähem küpsetaks nüüd. Ja me leidsime, et meil on täielik õigus oma isu rahuldada. C oli siis liiga väike, et neid isegi limpsida. Ok vbl limpsida oleks võinud aga kaks ema on ikka kaks ema ja mõlemal on beebi parimad huvid mõtteis ja pigem sõime siis C ja V eest ise neid kaneelikaid.
Paar päeva hiljem kodus tekkis mõte, et võiks asja edasi arendada ja teha eraldi rullide asemel hoopis ümmarguse ja vormi sees küpsetatava variandi. Rullide vahele suuuuuuur hunnik rosinaid. Ma polnud tolle hetkeni rosina sõber. Mäletan lapsepõlvest, et rosinate sees olid mingid vastikud kivid, mis kriuksusid nagu klaasikillud hamba all ja mul oli kohe jube tahtmine see kõik välja sülitada. Praegu pole enam sihukeste otsa sattunud, aga eks neid kivideta rosinaid liigubki nüüd rohkem ringi õnneks. Pidusaiast sai kodus tõeline hitt, kuna meie kodu V armastab kõiki pärmitaignast tehtud asju. Ja eriti just pidusaia murdmine, on nagu rituaal omaette, tassikese tee juurde
Kaneelirullid
50 g pärmi
0,5 dl käesooja vett
100 g võid
3 dl piima
0,5 tl soola
1 dl suhkrut
1 tl peenestatud kardemoni
600- 650 g (ca 12 dl) nisujahu
Rullide vahele:
100 g võid
suhkrut
soovi korral lisa veel midagi siit: jahvatatud kaneeli, rosinaid, pähkleid, kuivatatud puuvilju, mille järele parasjagu isu on jne jne
Määrimiseks:
muna (lahtiklopitud)
Lahusta pärm soojas vees.
Sulata või väikeses kausis, lisa toasoe piim nin vala segu pärmi juurde.
Sega juurde sool, suhkur ja kardemon. Sõtku juurde jahu, kuni saad ühtlase taina.
Kata kauss rätikuga ja lase taignal tund aega soojas kerkida.
Täidiseks sulata või ja võta välja suhkur ja muud asjad, mida tahad vahele panna.
Sõtku tainas kergelt jahusel laual läbi ja jaota kolmeks osaks.
Rulli iga osa nelinurgaks lahti.
Määri sulavõiga, raputa peale suhkur, kaneel (või puuviljad rosinad) ning keera laiemast servast rulli.
Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks, pane saiad ahjuplaadile.
Määri pealt lahtiklopitud munaga võib ka sulatatatud võiga määrida. Kui ei taha ei pea üldse määrima.
Küpseta 200 kraadises ahjus 10-15 minutit.
Rosinatega pidusai:
Pidusaia tegin nii, et taigna täidiseks oli sulavõi, suhkur ja rosinad (eelnevalt leotasin neid vees, et nad küpsemise ajal päris ära ei kuivaks). Lõikasin umb 5cm paksusteks viiludeks ja asetasin lahtikäivasse koogivormi. Pintseldasin munaga ja raputasin peale pärlsuhkurt.
Küpsetasin 200kraadises ahjus 20-25 minutit kuni sai oli peald ilus kuldpruun.
NJÄMMM!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar