Jaanuari alguses panime kalendrisse kirja, et 24 veebruaril teeme Napoleoni kooki. Kuna ma olen alati mõelnud, et see on kook, mis mul kindlasti ei õnnestu ja selle tegemine on minu jaoks sama ulme nagu teha küpsisekooki, siis olen lükanud võimalikult kaugele ja nähtamatusse tulevikku Napoleoni koogi tegemise. Kuna see lihtsalt tundus jube kosmos. Ja veel see keedukreem: 100retsepti kuidas keeta ja mis sinna sisse läheb ja miljon asja erald kloppida ja vahustada ja siis mingis järjekorras lisada. Uhhh, peavalu!!! Aga lõpuks sain
Külli käest imekerge kreemi retsepti ja ma kummardan tema ees maani.
23. veebruaril sättisin end rõõmsalt poodi, kohusetundlikult panin korvi 500g lehttainast, mune, piima, sinihallitusjuustu, seemneleivasegu ja igast muud kraami, mida ma leidsin, et läheks väga vaja. Loetletud asjad olid mul plaanis ära kasutada samal õhtul või siis järgmisel hommmikul. Poes tekkis spontaanselt mõte, et kui ma teen juba Napoleoni kooki, siis sellele võiks ju eelneda ka pidulikum soolane kõhutäis.
Avastasin, et minu kavandatud 24. veebruari pidupäevamenüü on kogemata inspireeritud Prantuse köögist. Sellest tuli idee, söögid mingil moel Eestipäraseks teha. Ahjaa, olen kohustatud mainima, et meil on Mana, kes on absoluutselt loobunud nisujahust ja paljudest muudest toodetest, mis teeb minu kokkamise kohe eriti suureks väljakutseks. Pean leidma asju, mida asendada retseptides ettenähtuga ja sealjuures peab roog säilitama söödavuse!
Menüü oli selline (lasin ühel prantslasest tuttaval öelda kuidas oleks kõige õigem prantsuse keeles kirja panna, et ma ise mingit jama kokku ei kirjutaks):
1) Quiche au roquefort et aux poires / Pirni-sinihallitusjuustu quiche rukkijahust põhjaga
2) Soupe de patates douces et son pain noir / Bataadi püree-supp kilu võileivaga
3) Mille-feuille à la confiture d'airelles / Napoleoni kook pohlamoosiga
Tomatirisotto
Kuna minu kiirlasagne sai samal õhtul praktiliselt otsa ja tulemas on laupäev, mil ma loodan aias palju ära teha, mitte pliidi ääres seista, siis mõtlesin, et tuleks teha kiiresti uus toit valmis. Kuna tatart pole me ammu söönud, otsustasin leida oma kokaraamatutest mingi tatra-hakkliha hautise. Hakkliha on meil popp, sest seda on lastel lusikaga hea ja kerge süüa ja nad eelistavad seda rohkem kui tükilist liha.
Ma olen avastanud endal ühe superluks kokaraamatu. Jällegi 100 rooga sarjast. Selle nimeks on "100 suppi, paja- ja vormirooga". Olen sealt nüüd järjest mitu nädalat süüa teinud. Nii huvitav on võtta j alihtsalt järjest katsetada asju ja avastada, mis läheb eriti hästi peale, mis mitte nii hästi. Mida tuleb rohkem, kui retsept ütleb ja mida tuleb täpselt neljale, kuuele või rohkemale inimesele. Pull on see, et ma niigi vähendan koguseid. Aga ikkagi. Mõni retsept paneb mu lihtsalt minestama. Täna siis olukord: mul makarone ja hakkliha vähem, kui vaja. Retsept mõeldud 6-le originaalis. Teen siis kogu eeltöö valma ja no tõsiselt. Isegi vähendatud kogustega on see rohkem kui 6-le inimesele mõeldud. Aga asi tuli niiiiiii hea, et peaaegu kõik söödi sama päeva jooksul ära. Homseks on pudinatele veel alles.
Oli aeg teha jälle üks supp. Otsustasin et kartulist on kopp ees ja teeks hoopis nuudlitest. Pole ammu makarone söönud.
